Kõigepealt taustalugu. Algselt tööautoks soetatud ’93 aasta Volkswageni T4 buss sai mõne aastaga pigem hobiautoks, millega ringi rändasime ja mida sai isikupärasemaks ja mõnusamaks tehtud. Pikim turnee oli mööda Eestimaad ca 1500km umbes nädala jooksul, kus see vanur turnis mööda karjääri ja viis meid nii päikese kui vihmaga igasugu toredaisse Eestimaa kohtadesse. Samuti on see oma pika kere tõttu ka väga hea magamistuba ja kaubaruum. Paraku oli sellele tehases peale pandud üsna jõuetu ja janune bensiinimootor, mida tuli ikka kõvasti kräunutada et kiirust koguda. Sealt idanes siis ka mõte, et võiks ikka diiselmootorile üle minna, sest see lihtsalt on sinna telliskivi vahele paremini loodud.
2021 aasta juulikuus tõimegi siis endale doonorauto, kust kõik vajalik oli vaja maha võtta. Kogu see ooper sai ette võetud üldteadmisega, et kõik käib suht üks-ühele ja eeldatavalt üsna lihtne on. Esimene kord ka bussi ehitada, ning ei osanud midagi väga karta ka. Tegelikult aga sai ikka kulutatud päris tugevalt aega ja närve ja ajumahtu, et see kõik toimima saada.
Lihtsam osa oli ümber tõsta ketaspiduritega tagasilda, kui sisse mädanenud poldid välja arvata. Samuti polnud kütusepaagiga probleeme. Suurem leiutamine oli aga mootor ise, sest kui kahe üsna erineva aastaga tehnikat ristata, siis on omajagu asju muutunud, mida me ei osanud ette näha. Kombineerida tuli mootorikinnitusi, ning nii mõnigi teine asi ei saanud minna samale kohale, sest meie auto kerel polnud selleks vajalikke kohti/auke. Kuigi juhe oli vahepeal ikka päris koos ja motivatsiooni tuli siiski üleval hoida, said asjad ikkagi tehtud ja lahendused leitud.
Kuigi elementaarne mootorihooldus sai ära tehtud, oli siiski sekeldusi ka surnud generaatoriga ning esimesel käivitusel purunenud rihmapingutiga, mis oleks võinud uue mootori kohe prügiks teha, kuid meil oli õnne.
Omajagu aega kulus elektripoolele, sest paraku oli ka salongijuhtmestikus muudatusi, mida ette ei näinud, ning selle kõrvale sai uuesti el. skeemide lugemine endale selgeks tehtud ja palju õpitud. Tuli läheneda loovalt ja teha hübriid vanemast ja uuemast.
Lõppkokkuvõttes sai selle asjaga väga kõva kogemuse ja vastutasuks palju jaksukama raketi,mis suunurgad üles veab. Doonori toomisest, kuni auto ümberehituse legaliseerimiseni läkski umbes täpselt aasta, kuna asjaga sai tegeletud niipalju kui muu kõrvalt aega jäi.
Nüüd väärib see auto oma Roosteraketi hüüdnime veelgi enam 🙂